The Flash (1992) on täiesti mängitav superkangelasemäng. Karbi kaanepilt on võetud samanimelisest TV-sarjast (1991). Pole just kauneim label art, kuid edaspidi näete, et toorestest foto- ja filmikaadrite järgi disainitutest on see üks parimaid.

Kollaseid plekke pole mina teinud. Puhastada neid kah ei oska. Tundub nagu oleksid nikotiiniplekid, kui see üldse võimalik on.

Emotsioonid ja video siin.

Best of The Best - Championship Karate (1992) on omamoodi huvitav sportliku karate simulaator. Hakkasin siin teile põhjendama, miks ikkagi just see label art presenteerimist väärib ja assa nugis, tulemuseks sai hoopius uus blogipost! Emotsioonid ja retrospektiiv siis endiselt Retropeldikus.

Minu meelest on tegu äärmiselt laheda ja kvaliteetse pildiga, eriti seetõttu, et tavaliselt mulle sellised realismi kujutavad pildid ei meeldi. Taolisi feile on Game Boy mängukassettidel piisavalt ning minu suurimaks rõõmuks on neid teile võimalikult piinarikkal moel esitleda.

Tetris (1989). Game Boy mängusiltide postitamisel puhul olekski pidanud alustama Tetris'est, sest just see mäng on üks põhjustest, miks Game Boy niivõrd edukas kaubamärk on olnud. 1989. aastal otsustati Super Mario Land asemel Game Boy pakendisse kaasa panna hoopis Tetris. Mäng, mis suudaks võrdselt haarata nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Pigem täiskasvanuid, sest just nemad olid algselt Game Boy eeldatav sihtgrupp.

Videoemotsioonid siin.

Pokémon Red (1998) oli üks Game Boy päästjatest, ilmudes USA fännidele alles kaks aastat pärast Jaapani versiooni.

Selleks ajaks oli Game Boy turul võidutsenud juba 9 aastat. Vahepeal olid välja tulnud algse konsooli värviline Play it Loud seeria, väga pisike ja äge Game Boy Pocket, taustavalgusega Game Boy Light ja kohekohe oli ilmumas suurepärane, kuid taaskord ilma taustavalguseta Game Boy Color.

Game Boy mängude turul võttis sellel ajal tasapisi maad graafika- ja frantsiisiorjus. Mängud olid muutumas aeglasemateks, algusreklaamid pikemateks ning üleüldine huvi mustvalgete mängude vastu oli kadumas.

Pokemonide saabumine lõi aga müüginumbrid miljonitesse, viis mängud enimmüüdud RPG'na rekordiraamatusse ja lõi Game Boy taaskord täies hiilguses särama.

Mäng oli tõesti fantastiline. Vahelduseks Breath of Fire ja Final Fantasy seeriatele meeldivalt lapsik ja kerge. Story oli lihtne, kuid mõnus ning uute pokemonide kogumine ning treenimine tekitas kerge sõltuvuse. Kuna mul ümberkaudu ühtki sõpra ega tuttavat polnud, kellega leitud pokemone vahetada, siis jäi mäng pooleli sealt, kus lugu unustusehõlma vajunud olematu puändiga lõpes.

Pokémon Blue (1998) avaldati punase versiooniga samal ajal. Sinist ma ise küll kerge overdoze tõttu mängida pole suutnud, kuid põhiosas pidi mäng ja lugu samad olema. Punase ja sinise kooseksisteerimise sügavam mõte oli pokemonide vahetamine. Selleks, et kummagis mängus kõik 150 pokemoni Pokedexi koguda, tuli osad neist lihtsalt teisest mängust üle võtta.

Pokémon Yellow (1999) jätkab pokemonihullust. Mäng on põhimõtteliselt sama nagu kaks eelmist versiooni. Tegu on juba GBC mänguga, mis on viidud siis nii öelda Pikachu mõudi. Siit-sealt tuunitud mäng müüs veel omakorda rekordilisi koguseid ning sai hoolimata nö uuesti pakendatud tootest ülikõrgeid reitinguid kriitikutelt.

Loomulikult. Tegu on ju ikkagi Pikachu'ga. Kes ei armastaks seda kollast elektrilist pokemoni? On inimesi, kes jõuavad selle armastusega jõuavad isegi Guinnessi Rekorditeraamatusse. Muide, tema tuba näeb täiesti kohutav välja ;)

Pokémon Silver (2000). Kohutavalt overpriced mäng eBay's.

Pokémon Gold (2000). Luban, et see on viimane pokemonipilt väga pikaks ajaks. Pokemonide puhul on Gotta Catch 'Em All väga kiire tekkima. Maagiline ja samas tülgastav. Olen Gold'i umbes poolepeale mänginud ning ühel hetkel sai isu täis. Vanast heast Red'ist see väga ei erinenud. Kõik hea oli olemas ehk mõned mugavad parandusedki, mida siinkohal meenutada ei oska. Samas, kui palju sa ühte ja sama mängu suudad leierdada. Legend of Zelda? Zelda mängud on kõik isemoodi. Igal mängul on oma lugu ja oma algus. Pokemonide sisselülitamisel tervitab sind aga alati Professor Oak, kes küsib sinult, mis kell on ja mis sinu nimi on... Kui igav.

Quarth (1990) on fantastiliselt äge ja täiesti ebaõiglaselt varju jäänud puslemäng, mille puhul on raske öelda, on see nüüd ikkagi pusle või hoopis arcade shooter. Lähemalt saab mängides tekkinud emotsioonidest lugeda Retropeldikust

Berlitz French Translator (1989) on küllaltki veider üritus muuta Game Boy millekski asjalikumaks kui portatiivne mängumasin. Kuidas see ja järgnevad InfoGenius'e tooted välja kukkusid, saate lugeda Retropeldikust

Spell Checker and Calculator (1990) jätkab tõlkesõnastike poolt rajatud rasket teed

Frommer's Travel Guide (1991) on müstiliselt pointless Ameerika suurlinnade telefoniraamat. Imelike üliaeglaste menüüdega programm, mis sisaldab 16 suurema Ameerika Ühendriikide linnade teenuste- ja infotelefonide numbreid. "Mängu" reklaam on paljulubav ning jätab mulje totaalsest maagiast "find out what sports events are happening", tegelikult varustatakse sind vaid Chicago Bulls'i telefoninumbiga, et sa selle ise välja uurida saaksid. Programmis on küll hotellide ja restoranide hinnaklasside ja teemade filtrid, kuid need tunduvad üsna kasutud ja väheütlevad. Menüüde vahetus on aeglane swipe right efekt, mis muudab kasutamise pea talumatuks. Kokkuvõtteks, et leida ühest Ameerika suurlinnast Travel Guide pakutud 11 restorani hulgast just see, mis sinu maitsele ja hinnaklassile sobib, on lihtsam kasutada kohalike abi.

Personal Organizer (1991) oli hullumeelne püüe teha Game Boy'st PDA! Personal Organizer on neist viiest eespool toodud "mängust" kõige kõlavama nimega ning kuigi Travel Guide osutub esimest infopunkti kohates täiesti kasutuks, kukub Personal Organizer tänu oma pretensioonikusele palju kõrgemalt. Märkmete tegemine sellise seadmega on mõeldamatu, sest tunduvalt lihtsam on teha märkmeid pliiatsiga ajalehe servale. Igasugune otsimine sellet programmist on tunduvalt aeglasem kui tavalise telefonimärkmiku kasutamine ning ülejäänud funktsioonid, mis samuti pea igas paberist kalendermärkmikus olemas on, ei paelu inimesi ka 18 aasta võrra arenenumates seadmetes. Ja mis põhiline, '89. aasta Game Boy on ikkagi mängukonsool. See ei mahu isegi mantlitaskusse ära. On kahtlane, et keegi üldse üritas seda tõsiselt võetava pihuarvutina kasutada. Nõnda arvab Retropeldik

F-1 Race (1991) oli üks esimesi, võib-olla ka päris esimene rallimäng Game Boy peal. Mäng ise on hoolimata vormeliteemast küllaltki aeglane ja pisut igav. Huvitavaks teeb mängu hoopis fakt, et seda müüdi ka erikujulises pakendis koos 4-player adapteriga

Ja pöörake tähelepanu mängu seerianumbrile. F1 on ainus mäng, mis omanimelist koodi sai lubada.

Mortal Kombat (1993). Kohutavalt halb võitlusmäng. Kui Best of The Best'is keskenduti realismile, mis kujutaks võimalikult loomulikult inimese liigutusi, siis Mortal Kombat'is keskenduti fotorealismile, mis kujutaks võimalikult täpselt arcade ja teistelt konsoolidelt tuntud tegelasi.

Kujutan, ette, kuidas omal ajal anti lihtne ülesanne mänguversiooni tegijaile. Võta kõik mängu tegelaste liigutuste sprite'd teisenda need vastavalt Game Boy ekraanimaatriksi neljale toonile ja fotorealism missugune. Mortal Kombat ikkagi. Palju raha tuleb.

Ei tea, kas tuli palju raha või mitte, aga tulemus on jube. Keegi ei taha mängida Game Boy versiooni kuulsast võitlusmängust Mortal Kombat (üle ühe matši).

Mortal Kombat II (1994). Mitte, et ma väga õnnelik oleks, aga seda mängu on keegi üsna tolle vääriliselt kohelnud ning väikestele kutsikatele igemesügamiseks andnud. Kes teab... Kui kunagi peaksin kuskilt ülisoodsalt MK2 kenasti hoitud koopia leidma, võtaksin selle ka ära, kuid antud hetkel ma väga ei muretse. Mäng on ehk pisut-pisut mängitavam kui esimene osa, kuid üsna kehva ikkagi.

EDIT:

Või siiski mitte. Eksitus selgitatud siin: viewtopic.php?p=274#p274

Dexterity (1990) on pealnäha korralik puslemärul, mis kaanepildi järgi mõeldud keskmisele ja nooremale koolieeale. Tegelikult on tegu väga vastuolulise ja frustreeriva mänguga, mis mingist hetkest alates sööb närvid ja viib mõistuse. Alguses on kõik aga vaikne ja rahulik. Edasisi emotsioone lugege Retropeldikust.

Jack Nicklaus Golf (1992). Golf nagu golf ikka... tollel ajal. Igav ja ei tõmba üldse. Pealegi on mängu silt kah liiga palju päikest saanud.

Sports Illustrated Golf Classic (1994). Piinlik lugu küll, aga golfimängud on vist ühed kõige räpakamalt hoidumad Game Boy mängukassetid üldse. Need vähesed, mis kunagi ilmunud, on mul olemas ning seni on ainult Nintendo enda Golf räsimisest pääsenud.

PGA Tour '96 (1995). Järjekordne väärkoheldud Game Boy mäng. Kuna see on taas golf, siis pole lugu väga hull.

Golf (1990). Cute and Nintendo

Bubsy 2 (1994). Võiks olla väga äge platvormer, kuid kahjuks ei ole. Game Boy platvormile on tüüpiliselt kümnendi keskpaiga haigusele üritatud suruda liiga palju. Graafika on väga ilus, Color'i mängude tasemel. Sprite'dki meeldivalt suured, kuid mäng ise liiga aeglane. Hüpata ja karata on pisut liiga tüütu ja kisselliline. Muidu, täiesti mängitav, aga viimase raha eest osta ei soovita.

Mis seal GamePaki märgil kirjas on? Oleks nagu Super vms?

Also, Bubsy näeb välja nagu oleks pilves.

Sellise logoga GB mängud on jah Super Game Boy featuursusega ;) Ma pole Bubsy't veel SGB peal proovinud, kuid tõenäoliselt on teleriekraanil üsna ilus fikseeritud värvigamma ja lummav levelipõhine pildiraam ümber mängu.

Terve see mäng on üsna pilves

Pac Man (1991). Nimi ütleb kõik. Normaalselt teostatud arcade classic