Space Invaders (1999) on klassika, mida loodetavasti pole kunagi võimalik rikkuda. Vähemalt pole mina ühtki Space Invaders'i musta lammast kohanud. Käesolev versioon ei võta eelmiselt midagi ära, vaid hoopis lisab ägedust juurde oma neljas rohetoonis eelkäijale.

Sa saad valida omaenda laeva just nende tugevuste ja nõrkustega, nagu sulle meeldib. Relvauuendused, laser, teisi alien'e nakatav elektrilaeng. Ja bossfight'id! Kõik see on nüüd sinu päralt, jäädes samas endiselt vanaks heaks Space Invaders'iks.

Space Invaders Game Boy Color'i peal on mäng, mis teeb konsoolile au. See ei ürita olla liialt edev ning väldib sellega paljude teiste GBC mängude häbiväärset saatust. Siin on oluline mängitavus ja metsik arcade feeling. Muusika on fantastiline. Intensiivne, nagu mäng isegi. Must have ja must play.

Dragon's Lair: The Legend (1990) on mäng veidrast rüütlist ja ühest tsikist, keda rüütel igal võimalusel päästa üritab. Kes vähegi uurinud on, see teab, et 83'ndal aastal oli Dragon's Lair kõva arcade hit ning tegi oma cartoon'iliku stiiliga ilma isegi CDI peal. Mängiks isegi, kui mõni tänapäevane re-release kuskilt kätte satuks.

Game Boy versioon on aga ebameeldivus ise. Kõik algab muidu üsna kenasti. Mängu kaanepilt on lausa super. Draakon, nahkhiired ja rüütel seksikalt totra trikookleidis blondiiniga. Awesome! Mängu muusika ja esimese taseme pilt jätkavad senikogetud naudingut. Kõik on suurepärases korras seni, kuni sa paigal seisad.

Mulle tundub et see on samade juurtega nagu SNESi versioon



Mille omanikuks mul au olla on (boxed!) Ja ka sellega on nii, et kui pilt seisab, on kõik tore ja ilus, aga liikumises...

Kuulge, ega seda algupärast Dragon's Lair'i ka mingi erilise naudinguna kirjeldada ei kõlba. Tehniline verstapost tol ajal kindlasti (ehkki sisuliselt oli ju tegu tänapäeva QTE'de eelkäijate abil vallandatud konserveeritud animatsioonijuppidega), aga minu kogemused ütlevad, et nö mänguna DL eriti kõva ei olnud.

Eks ta oli jah üsna primitiivne, vast selle pärast ongi seda võimalik igal platvormil mängida, DVD, Blu-Ray, iPhone ja isegi DSi Ware versioon on olemas. Aga need platvormerid on hullemad natuke, nendes pole isegi seda ilusa animatsiooni porgandit sees.

Jah, see cartooniline DL on ikka täiesti nauditav, vähemalt selles CD-i reviews ;)

Prophecy: The Viking Child (1992). Kui sa oled kadakapuust voolitud võinoaga väike viikingipoiss, siis pole sul erilist mõtet igasugu kolle torkima minna. Palju mõistlikum on passida võimalust ja neist lihtsalt üle hüpata. Nii just Prophecy mängus ongi. Lisaks on selles veel harjumuspärane tulista-hüppa nupukombinatsioon vastupidiseks keeratud. Nii, et nüri puulabidaga torkimine on igal juhul eriliselt kohmakas.

Mängu graafika on muidu väga nunnu. "Üks parimaid", nagu ütles kunagi üks mängugraafikale tähelepanu pööramist eriliselt põlgav mees. Graafikast veelgi mõnusam on muusika. See koosneb hästi väljapeetud ja väga pikkadest lugudest, mis tegelikult üldse ei arvesta sellega, et mängudes peab helitaust korduma. Loo alguse ja lõpu vaheline pikk paus ei häiri, kuid kindlasti torkab kohatult kõrva, sest midagi sellist pole ma seni kohanud.

Mängu kaanepilt ja nimi väärib aga eriliselt norimist. Tegelikult on mõlemad väga ägedad, kuid kannavad endas üht suurt viga. Nimelt ei ole mu ajus seni tekkinud jäävat seost kaanepildi ja mängu enda vahel ning alati leian ma Prophecy mängukasseti just teiste puslemängude juurest, kuhu see tõenäoliselt üsna varsti kogemata kombel tagasi satub.

Tõesti, lugege nüüd pildilt mängu nimi ja vaadake pilti. Nimena loete välja vaid PROPHECY, sest viking child on liiga väikeses kirjas. Prophecy on aga tüüpiline puslemängu nimi. Pole paremat nime mängule, milles tuleb arusaamatus ruunikirjas klotse segasel viisil aja peale kokku sobitada. Ja see tulemöllus draakonitega kuuli pilt on parim viis, kuidas kogu seda puslemärulist tulenevat pinget ja frustratsiooni illustreerida.

Väga tore mäng, kui viikingilaps nii küürus ja lühikeste kätega poleks. Pisut teravam mõõk oleks samuti mängunaudingu pakkumisel abiks.

Last Action Hero (1992). Mäng väljastati arvatavasti filmiga samal ajal. Tüüpiliselt filmide põhjal tehtud mängudele on ka LAH puhul tegu paraja läbikukkumisega. Mäng iseenesest ei olegi nii väga halb, pigem üllatavalt vaheldusrikas, kuid üsna lühike. 9 mõneminutise tasemega mängu on üritatud "pikemaks venitada" klassikaliselt tobedate võtetega nagu liiga lühike ajapiirang, palju takistusi ning tüütult rasked vastased.

Vastastega puhtalt kaklemisele või takistuste ületamisele keskendudes võib juhtuda, et taseme lõpus saab aeg lihtsalt otsa. Enamasti aga saad esimeste vastaste käest nii pikalt peksa, et isegi kui tervist napilt alles juhtub olema, saab ikkagi aeg otsa. Igasugune liikumine peale jooksmise on muudetud suhteliselt aeglaseks. Näiteks vastaselt pihta saamine võtab ära üle sekundi ning ka hüppamine on väga uimane. Kinoteatri tasemes tuleb oma löömisi aga väga hoolikalt ajastada (ka rusikalöök on aeglane, jalalöök on eriti aeglane ja veel lühema ulatusega), sest juba üle paari korra lõuga saades on üsna kindel, et napilt enne lõppu saab aeg otsa.

Niisis, mängu skoori viib alla puhas frustratsioon aeglase tagasikukkumise vaatamisest. Vastaseid ei saa vältida ning isegi nende puudutamine lennutab su kaugele eemale (action hero my ass). Mängisin mängu läbi puhta pettusega (Game Shark) ning isegi sellega tuli mõnes kohas pikemalt kakelda ning mõistatada, kuidas täpselt erinevates kohtades korjatud maagiliste kinopiletite eest saadud asju kasutada.

Casino Funpak (1995). Panin ühekäelises John'is panuse 10k daala peale, mis oli kogu minu selle õhtu raha ja võitsin! 25 000 dollarit! Uskumatu! Esimese korraga! 5 sekundit pärast mängu sisselülitamist! Minu esimene tõeline kasiinoskäik Casino Funpak'iga.

Peagi kaotasin kõik. Korduvalt. Edaspidi ei võitnud ma enam kunagi. Isegi pärast sisse-välja lülitamisi. Ka Game Boy patareide vahetamine ei aidanud. Mitte miski. Ma olin busted, busted ja busted. Omadega täiesti põrmus.

Casino Funpak'is pole vahet, kas sa hävid pokkeris, videoautomaadi taga või ruletis. Mäng on läbi ja kõik. Tegelikult pole üldse vahet, kas hävid või mitte, sest see mäng on halastamatu ja julm. Mõeldud ainult tõelistele meestele. Casino Funpak'i mängulaudade juurest juba naljalt tsikke ei leia. Õigupoolest pole mängus ühtegi tsikki. On vaid üks veider ruletimees ning üks maskuliinne käsi. Seegi on sinu enda oma.

Casino Funpak on siiski üks üsna mõnus õnnemäng, kuid tsikke siit ära leida looda. Isegi, kui võidad, ka siis mitte. Kui ootad, et sulle ilmuks kuivade võidunumbrite asemel üks kena 4-tooni rohekas rastris fotorealistlik kaunitar, siis vali mõni teine mäng.


Vabandust fucked up heli pärast. See oli ainus saadaolev video

World Cup '98 (1998). Mäletan, et see mäng oli harukordselt paksu raamatuga, sest tegu on ikkagi EUR versiooniga, ja harukordselt pika sissejuhatusega. Mängu sisselülitamisest kulus umbes 20 sekundit, enne, kui üldse midagi vajutama sai hakata. Jah, 1998. aastaks olid üsna paljud Game Boy mängud läinud seda teed, et enne Start screeni, pidi kõvasti reklaame näitama. Samal aastal ilmunud GBC mängude alguses ainult reklaamid ongi. Võrdluseks, et sellise fantastilise mängu, nagu Final Fantasy Adventure alustamiseks kulub vähem kui sekund, kui Game Boy enda laadimine välja jätta.

Tänks, Ago, unustasin

Rocky and Bullwinkle and Friends, The Adventures of (1992)

On inimesi, kes peavad Bubsy 2 Game Boy versiooni kohutavaks, aeglaseks ja koleda graafikaga halvaks SNES'i pordiks. Kuid paljud ei tea, et on olemas tapvalt aeglane ja mõnusa graafikaga The Adventures of Rocky and Bullwinkle and Friends, millest on tunduvalt parem SNES'i versioon.

Sellel 60'ndate cartoonisarja järgi tehtud mängul on muidu väga äge intro, üks silmapaistvamaid Game Boy peal. Aga kurb lugu on, et mängu ennast ei saa kuidagi normaalselt mängida. Rocky and Bullwinkle on väga osavalt ära rikutud. Ükskõik, kuidas ka ei üritaks, see on lihtsalt piinav. Ja isegi gameplay videote vaatamine on veidi väsitav.

Peamine probleem on, et kogu sinu energia kulub uimaste ja ebastabiilsete hüpete peale. Hüppetabavust on küll pisut parandatud sellega, et sulle andestatakse paar-kolm-viis pikslit puudujäävas kõrguses, kuid kogu ülejäänud osas teeb mäng kuhjaga tagasi.

Tahad kaitsta ennast koera eest? Ei saa, sest su sarved on liiga kõrgel ja sa liiga paindud vähe. Tahad põgeneda koera eest? Ei saa, sest sa hüppad liiga aeglaselt. Tahad põigelda koera eest? Kah ei saa, sest sa langed liiga aeglaselt. Võib-olla oli see vastupidi, ma täpselt ei mäleta. Igatahes vaevab mängijat lisaks tavapärasele aeglusele veel kobaduse aeglus. Kui sa piisavalt hoolikalt ei hüppa, siis hõljud lihtsalt veidi aega totralt õhus, mis on piisav, et seesama koer sind uue ringiga hammustama saaks tulla.

Kogu mäng on nagu üks suur Kuu peal käik, mis on pisut irooniline, sest mängu üks raskemaid tasemeid toimubki Kuul.

Arcade Classic 3 - Galaga/Galaxian (1995) on kolmas osa arkaadiklassika seeriast, mis paneb ühte karpi kokku kaks tuntud mängu, Galaga ja Galaxian. Mõlemad on laitmatud shooterid, mis säilitavad oma võlu igavesti ning on väärt lõpmata arvu re-release. Täpselt nii arvati aastal 1995 ja nõnda võib julgelt väita ka tänasel päeval.

Mängud erinevad üksteisest õige pisut. Galaxian on vanem (1979), Galaga pisut uuem (1981). Olles oma eelkäijale, Space Invaders, väga sarnased, eriti Galaxian, on need siiski täiesti erinevad mängud. Pisut rohkem segadust ja veidi enam närvilisust, mis lõppkokkuvõtteks teebki mängud mõnusamaks.

Galaxian'i ei oska ma teiste portidega võrrelda, kuid Galaga tundub NES'i versiooni kõrval, mis mulle väga meeldib, tunduvalt parem. See on kiirema iseloomuga ja raskem. Tulnukad on pandud intensiivsemalt ründama ning palju ohtramalt tulistama, samas saab mängija ikka vaid kahe lasu kaupa vastu kõmmutada. Selline tavaliselt ebameeldiv trikk mängu raskusastme tõstmiseks sobib siia aga suurepäraselt, sest laeva juhitavus vastab täielikult esitatud väljakutsele.

Tegu on taaskord väga õnnestunud Game Boy mänguga, mis suudab vana ja head kõige paremas valguses näidata.

Extra Bases (1991) on muidu positiivne, mõnusate dude'de ja muusikaga mäng, aga kohutavalt koleda kaanepildiga. See triibutatud sõõrik, millest kurikamees läbi piilub on imalalt helekollane, fondid on jubedad ja pall suurem kui kiivriga pea. Mida iganes see tüüp seal seirab, aga mitte seda palli. Üldse jätab pilt mulje, nagu mehel puuduks alakeha või kasvaks ta hoopis publikust välja. Ja mänguplats on õõvastavalt tühi ning kuskilt ülanurkadest on alla servadesse vihisenud veel kaks palli. Mida iganes disainer küll mõtles, kuid kindlasti suutis ta hakkama saada kõige maitsetuma kujundusega ühele classic Game Boy mängule.

Baseball (1989) Nintendolt. Vabarna siin polnud rahul minu hinnanguga Extra Bases mängule ja arvas, et ma jagasin liiga kerglaselt oma positiivseid kommentaare. Ei, üldse mitte. Extra Bases on endiselt muidu positiivne, mõnusate dude'de ja muusikaga mäng, aga kohutavalt koleda kaanepildiga. Erinevalt Nintendo Baseball'ist, mis on disainitud väga mõnusa 80ndate lasteajakirja piltide joonistusstiiliga. Aga mäng ise, on igav, aeglane ja arusaamatu. Pall lendab uimaselt, vastased on liiga osavad, mina ei oska eriti hästi lüüa, veel vähem palli ette sööta ning õhust palli püüdmine on lausa välistatud. Mitte, et ma Extra Bases puhul palju osavam olin, kuid seal ma vähemalt suutsin peaaegu väga napilt kodupessa joosta. Nintendo Baseball ei andnud millekski taoliseks vähimatki võimalust. Tõenäoliselt on viga minus.

Bases Loaded (1990) on seni neist kolmest kõige lahedam. Võib-olla seetõttu, et mäng teeb pooled asjad minu eest ära, aga võib-olla pigem seepärast, et just nii peabki. Sain juba esimestel kordadel kurikaga pallile pihta ning lõin isegi paar home run'i. Mehed platsil lidusid mõistliku tempoga. Ise söötmisel sai valida palli suunda ja vinti ning üleüldse kadus selle mängu puhul kuhugi minu spordimängude allergianohu.

Ega mängu kaanepildilgi midagi viga pole. Esimest korda vastab pilt sisule. See on silmatorkav ja meeldejääv. Pisut väljakasvanud soenguga indiaaniverd pesapallur lisab kogu koplektile vaid mõnusat vürtsi.

Bases Loaded on spordimäng, mille oleksin nõus isegi reisile kaasa võtma. Kui midagi muud valida poleks.

Video on kahjuks väga halva kvaliteediga

Wario Blast: Featuring Bomberman! (1994) on tüüpiline Bomberman, millele on müügiedu suurendamiseks lisatud tol ajal juba 2 aastat figureerinud fantastiline tegelane Wario. Bomberman on väga äge, veidi võrreldav PacMan'iga, kuid mitte nii klaustrofoobiline. Selline strateegia, õnne ja live action'i segu. Mängimise teevad omakorda ägedaks lahinguväljalt paljastuvad lisad pommide tulejõu ning laotamiskiiruse suurendamiseks.

Mängu lugu on Wario'le omane. Wario, kes on pidevas varanduse ja vallutuste näljas, leidis eridimensionaalse portaali, mis viib maale, millel elutseb Bomberman. Wario, kes leiab, et Madbomber'id võiksid olla tema kollektsioonis meeldivaks lisaks, astub läbi värava ning avastab et Madbomberid pole just päris nii flunkid, nagu ta eeldas. Läheb madinaks.

Mängul on 8 maailma ja väga ägeda lisana on sellel Super Game Boy tugi kuni neljale mängijale. Amazing!



Box here: viewtopic.php?p=787#p787

Uhh ma polnud kuulnudki sellest, aga you've peaked my interest... Wario + Bomberman kõlab väga lahe!

Game & Watch Gallery (1997) on vägev üritus tuua tagasi vana hea taskumäng ning väikese boonusena lisada sinna moodne gameplay.

Game & Watch Gallery on äge. See salvestab skoori ja kindlasti unlockib boonused, kui mängus piisavalt edukas oled. Kuid kõigest kõige ägedam on kogu asja juures soundtrack. Moodsate G&W mängude lood lihtsalt rokivad, muidugi ainult juhul, kui oled selline mees, keda selline muusika pöördesse ajab. Mind ajab. Ma võiks Game Select loop'i ja Octopus'e taustamuusika taustal pool õhtut viskit juua.



Pikem jutt siin: http://retropeldik.blogspot.com/2010/05 ... llery.html