Praegu on kuidagi minu mängimises madalseis, kõik põnevamad uued reliisid on alles tulemas ning mis ostetud, on juba läbitud. Ma pole suurem asi multiplayer mees ka ja kõigist uuekooli asjadest on nagu natuke kõrini. Seega meenus ükspäev, et kurat, Castlevania: Symphony of The Night on ju täiesti Xbox Lives olemas.

Tegelikult olen ma selle kunagi ammu läbi mänginud. Kui ma olin just oma PSOne, esimese mängumasina üle pika aja, ostnud ja modifitseerinud, sain just ka tuttavaks hr Vabarnaga, kes mulle võimaldas Castlevania plaadi, et olla must-play.

Ma olin küll kuulnud Castlevaniast, aga suurt midagi ei teadnud. Seega algus oli veider. Ilgelt raske, segane, koguaeg sain surma, eriti alguses, kus tuleb iga kord see cutscene ja text crawl ära vaadata. Aga mingist hetkest hakkas kõik klikkima. Siis, kui leveleid hakkas juurde tulema, hakkasin leidma relvi, spelle ja vidinaid ja sain aru kuidas neid kasutama peab ja kuidas salvestussüsteem töötab. Kui õigesti mäletan, siis on see üks kahest mängust, mille PS1l läbi tegin. Kuid siiski - tookord ei jõudnud ma inverted castle'sse, mille seekord sihiks võtan.

Kuigi räägitakse, et XBox Live versioon on kõige viletsam, ei näe ma virinaks põhjust. Lolli graafikafiltri saab välja lülitada ja ekraaniosa saab ilusti proportsionaalselt venitada, nii, et pikslid ikka kenad kandilised jäävad. Ülejäänu juba on puhas emulatsioon, mis jookseb väga hästi ja näeb jätkuvalt super välja. Voice acting on ka seesama jubedus mis originaalis, PSP reliisil oli see vist uuesti tehtud, aga ma ei kurda - see halbus on autentne ja sobib. Ainuke asi on, et ma vist läheksin hulluks, kui peaks seda mängima standartse Xboxi controlleriga. Siinkohal tuleb appi mu MadCatzi FightPad.



Suured nupud ja d-pad sobivad Castlevania jaoks ideaalselt.

Nüüd paari päevaga olen jõudnud päris kaugele, hetkel uurin katakombe ja nii, aga torn on ka veel läbimata, sest kuradi varesed tahtsid ära tappa. Ma pole küll DSi Castlevaniaid mänginud (veel), aga GBA omadega võrreldes on SoTN leveldesign kõvasti selgem ja parem. Harmony of Dissonance kindlasti on detailsem ja suurem, aga samas jäin ma seal hätta nende kahe lossi vahel ekseldes, SoTN pole kunagi tunnet, et ei tea kuhu minna või mida teha.

Paar toredat detaili on ka, mida ma ei mäletanud - näiteks tornides see pihitool, kuhu istudes teisele poole vaim ilmub, kes sind torkab. Väike stseen, aga väga lahe.

Ehk jõuan selle ikka läbi enne, kui Red Dead Revolver postkasti kukub.

Mu lemmik!

Castlevaniatega on mul selline jant pea alati, et jään kuhugi raskesse kohta kinni, proovin iga kuu seda uuesti ja lõpuks aasta pärast ka läbin. Kõige pikem sessioon seda sai tehtud 2008 suvel, kui terve päev sadas padukat. Sel päeval kohtasin mängus ka Beelzebobi, kes siiani meeles. Mitte, et ta oleks raske boss olnud, aga noh... kes näinud, need teavad.
Loss on samuti ägeda ülesehitusega, ning equipmenti, subweaponite ja igasuguse muu varustuse hulk on vägev.

Raamatukogu ja kellatorni ma vihkan täiega. Kuninglikku kabelit ja kolosseumit armastan.

Ise olen nüüd 10 kuud Richteriga mängides kinni, kus midagi ei oska edasi teha. Samas tihtipeale ikka löön käima mängu, lootes edasi saada. Midagi maagilist on selle mängu juures.

Visuaal on ikka ka väga äge - näiteks koobastes see jääkirmetis veekogude peal mis katki läheb kui liiga kaua seista. Seda ei mäletagi et oleks kuskil mängus näinud.

Minu jaoks hakkas Castlevania pihta Simon's Quest-iga. Sai kunagi kümneid kordi läbi mängitud.
Symphony of the Night on isegi praegu väga kõva. DS-i Castlevaniaid ei ole mänginud, küll aga
GBA omi. Kui graafika ja muusika kvaliteet kõrvale jätta on GBA Castlevaniad SOTN-iga täiesti võrreldavad. LIVE-st tõmbasin SOTN-i alla kohe, esimesel nädalal ja ei lõpetanud enne kui 200GS
käes. Igati lahe mäng, mis nii mõneski mõttes sarnaneb 2D Metroididega. Nii et kõik Metroidi fännid, kes pole SOTN-i proovinud peaks kindlasti mängule võimaluse andma.

Ja kindlasti ka vastupidi

Kusjuures ma siin saan blasphemyga hakkama - ehksiis ma pole kunagi eriti viitsinud SuperMetroidi mängida, aga Metroid Fusion oli super.

SOTN-i kohta on mul ainult üks halb asi öelda. Nimelt on mäng Alucardiga liiga lihtne (soul steal, soul steal, soul steal). Või hiljem ´Alucard Sword´-iga erilööki (alla-edasi löök) õige kiirusega tehes oled surematu. Teisest küljest, peale mängu läbimängimist on olemas kood, mis annab 90 (oli vist) luck-i aga teisi atribuute võtab tunduvalt vähemaks. Sedasi on päris lahe mängida, mäng on raskem aga kollidelt saad asju tihemini.