Mortal Kombat & Mortal Kombat II (1997). Ei tea, millest selline enesekindlus Midway poolt, aga siin see on. Kaks käkki ühes.

Mortal Kombat 3 (1995) on juba täiesti mängitav. Sprited on juba üsna talutavad ning ringihüppamistes ja matsude jagamistes on kadunud see kohutav viide. Novice tasemel läbitav umbes 5 minutiga

EDIT:

Antagu mulle andeks. MK3 on võrreldes Mortal Kombat II'ga ikka ilge käkk. Jah, sprited on üsna talutavad ning ringihüppamistes ja matsude jagamistes on kadunud see kohutav viide, kuid seda siiski esimese osaga võrreldes. MK2 sai varasemates kommentaarides ebaõiglaselt laimata. Võrreldes teise osaga on kolmas osa jube tagasiminek, seda nii gameplay kui ka kõige muu suhtes, mis mängu ümbritseb. Hetkel küll muusikataustu ei jõudnud võrrelda, kuid fotogeenilisemad sprited on ainsad, millega MK3 hiilgab.

MK2 nimelt ei ole easy tasemel 5 minutiga läbi mängitav. Vastased on tunduvalt väljakutsuvamad ning 5 minutiga jõuab heal juhul lõpuvõitluseni, milles pidin alla vanduma, sest tolle tegelase juures (misiganestaniminüüdoligi) erinevalt kolmanda osa hüppa-ja-lahmi-lüüa võidustiil enam võitu ei toonud. Liiga kõva peaga oli raisk.

Raging Fighter (1993) by Konami. Ma pole ennast kunagi võitlusmängudes päris kodus tundnud. Kombosid ma selgeks õppida pole viitsinud, fatality'd pole teinud ning ühtki Fireballi pole kah seni visanud, aega on, küll jõuab. Seetõttu lähtun võitlusmängude iseloomustamisel kõhutundest. Käesolev Konami Raging Fighter on selline "ei liha ega kala". Kindlasti pole mäng liiga lihtne, samas, liiga raske kah pole. Mängu tegelased on üsna selgelt eristatavad ning oskavad, erinevalt minust, teha igasugu trikke. Üllataval kombel tundus kõigi võitluste salarelvaks olevat rusika- või jalalöök põlvelt... Metsikult tüütu on mängus hüppamine. D-pad UP lennutab tegelase poole keha kõrgusele teise peakohale ning on samas täiesti kasutu. Mingit ägedat kannaga pähe äsamist sellise lennuka hüppe pealt teha ei saa ning enamasti maandud lollakalt rusikalöögi otsas.

Üldse mulle tundus, et vastane on väga käbe lööja, kuid minu enda löök koosnes nö kahest kaadrist. Nagu otsest viidet ei olnud, kuid löögid ise olid umbes sama piinavalt aeglased nagu Last Action Hero's, kuigi päris mitte nii aeglased

Muusika on üsna OK. Taustad ja sprited talutavad. Omapäraseks ja esiletoomist väärivaks teeb mängu aga Story mode. Esialgu ei saanud pihta, milles siis story seisneb, sest jutuajamised olid lühikesed ja piirdusid lausetega See VS Too. Mõne aja pärast sain aru, et lugu on siis järgmine. Sa saad kaks korda kaotada, kolmandal korral saab mäng läbi. Võites võtad kaasa oma pooliku eluriba ning kaotades saad võitlemiseks uue tegelase. Palju neid tegelasi seal kokku ei ole, kuskil 7-8, kuigi huvitavad nad kah välja ei näe. Umbes samasugused väljavenitatud androdid nagu kaanepildil.

Tamagotchi (1997)

[9:35:22] Terry London: Tamagotchi on selline mäng, mis on umbes sama põnev nagu Golf

Nail 'N Scale (1992) on puslemäng, milles sinu töövahenditeks on haamer ja nael. Küllalt haruldane mäng.

Kirjuta tamagotchist rohkem ja natuke ka sellest puzzlemängust

Eks ma proovi ;)

Mario's Picross (1995) on äge mäng, minu meelest tunduvalt mõnusama auraga kui NDS'il ilmunud Picross DS. Kui valida oleks, kumb mäng pikale reisile kaasa võtta, valiksin hoolimata Game Boy tehnilistest piirangutest just selle sama vana versiooni ning võtaksin kaasa veel Mario's Picross 2.

Mario's Picross'i kohta on veidi kirjutatud ka Retropeldikus

Mario's Picross 2 (1996). Hõuli mõuli! Kui Mario's Picross oli juba ülimalt mõnus ja väga laheda presentatsioonileveliga, siis selle teine osa ületas kõik mu ootused. Meenutan, et mängu story keskendub sellele, kuidas arheloog Mario meiseldab kividest vanu pilte välja. Pisut arusaamatuks jääb, miks ta seda kõike teeb ja kuidas see ikkagi arheloogiaga seotud on, eriti Super Famicom'i versiooni reklaami vaadates, kuid äge ja haiglaselt põnev on see igatahes. Kui sulle meeldib Sudoku, kuid ei meeldi numbrid, kuidas iganes see kombinatsioon toimima peaks, siis on Picross just sinu teema. Aita Mario't ja kõksi kividest välja iidseid raidkiripilte. Kui vahest mõni ekskavaator ja vormelauto ette satub, ära pane tähele, That's all ancient!

Mario's Picross 2 viis kõik. mis eelmises äge oli, uuele tasemele. Mängu idee on jäänud samaks, kuid plank ruudustikmenüü on asendunud põneva töötoa ja mängu arenedes salapärase koopaga.

Kurb lugu on vaid, et mäng ei jõudnud kunagi Jaapanist kaugemale. Andunud fännina soetasin selle siis otse sealt. Tähelepanu väärib, et pakendis oli leht kinkepaberit, mille vahel origamirakett ja väike kiri "This is a Present for You!". Mõtlesin tükk aega, mida kuradit, tundsin ennast hetkeks isegi pisut erilisena, kuni taipasin, et ju siis sellel eBay müüjal ei piisa enam pakkidele The Gift kirjutamisest.

Ultra Golf (1992). Lihtsalt golf, ei midagi enamat. Sama põnev kui Tamagotchi. Kunagi proovin kõik need golfimängud ette võtta ja vaadata, kas ma olen üldse võimeline mõne palli auku ajama. Go green! GO! Live! Fly! Höhö hö

ma arvan et selle golfiõhtu jaoks oleks vaja videokaamerat, capture geari, paari õlle ja 3-4 puldimurdjat. just sayin'.

See oli nüüd küll äge idee. Super Game Boy abil saaks puldimurdjate ponnistused golfimaailmas kindlasti väga põnevalt üles võetud. Mul neid nüüd rohkem ei ole kah, aga väga huvitav oleks ikkagi teada saada, milline neist viiest mängitav on. Kui Tamagotchi juurde võtta, siis kuuest

Hatris (1991) on täiesti haige ja ebameeldiv versioon Tetrisest. Mäng on kole, ebamugav ja üleüldse väga totter, seda siis ikkagi ebameeldival moel. Hatris pole isegi naljaviluks mängitav, sest tegu on mänguga, mis tahab olla Tetris, aga on hoopis Hatris. "Mütsid klotsideks, mehed! Nii sõuame kuulikindla tarkvaratootjana Tetrise poolt ette küntud edurajal!" Ei, kulla mehed, kohutav feil on. Väga, väga kohutav feil.

Pipe Dream (1990) on sama firma poolt aasta varem välja lastud puslemäng. Ma mäletan, et see torude paikapanek mingis arvutimängus oli päris lahe ja tekitas sellise kergelt inseneritunde. Game Boy versioon on üllatavalt klaustrofoobiline. Raske ja ebamugav. Ma isegi ei mäleta, kas ma olen esimesest levelist edasi saanud või kui kaugele üldse jõudnud, sest mäng lihtsalt ei kutsu kaasa. Ükskõik, kui osav sa oled, on tulemuseks ikka feil, sest vesi jookseb lõpuks ikka põradale. See tekitab kuidagi mõttetu rabelemise tunde, hoolimata, et idee on toru õigeks ajaks määratud pikkuseks saada. Hoolimata minu GameBoy-kiindumusest eelistan ma selle mängu puhul misiganes hiirega mängitavat versiooni, sest D-pad jääb siin lihtsalt liiga kohmakaks ning see mäng ringi rabistades tehtud vigu andestama ei kipu.

Super Mario Land (1989) on sõnulseletamatult mõnus videomäng. Väga hoogne ja kiire mäng, mis sobib ideaalselt hommikuse ajalehe asemel. Mäng on lihtne ja samas piisavalt väljakutsuv. Minu jaoks oli see esimene Super Mario, seetõttu oli veider, et ringi põrkava kummipalli asemel oli Super Mario Bros'is tulekera. Kuhugi olid kadunud surmavalt ägedad Lihavõttesaare kujud, odasid loopivad hiiglaslikud herilased, totralt hüppavad hiinlased, erinevate maailmade lõpukollid, tulistav allveelaev, lennuk, müstilne kosmosepeletis ja Printsess Daisy.

Frogger (1998) on Frogger. Tuntud arcade classic. Võiks ju veidi lihtsam olla, aga mängija ise võiks ju kah veidi osavam olla.

Mängu kaanepildil on näha ajastu tugevat survet 3D-graafika kasutamisele ka kõige sobimatumates kohtades. Eriline naljanumber on ülaserva trükitud mängu nimi, mille paigutusviisile lihtsalt puudub mõistlik seletus. OK, duubeldus seal servas on isegi kuidagimoodi arusaadav, sest enamus sildist jääb Game Boy sisse peitu, aga miks tagurpidi... Miks mitte siis juba peegelpildis? Siis vähemalt saaks lapsevanem tahavaatepeeglist kontrollida, mis mängu tema võsuke auto tagaistmel mängib

Paperboy (1990). Ma ei saa aru, miks see mäng nii tuntud on. Veel vähem saan ma aru, miks mina seda mängu tean. Ja veel kõige vähem mõistan, miks ma selle iga poole aasta tagant uuesti kätte võtan, et aina veenduda, kui väga see mäng sakib. Kui koba saab üks rattur olla? Kui vaenulik saab ühe perifeeria naabruskond olla? Ja üldse, kuidas on võimalik absoluutselt iga asjaga kokku puutudes nii totaalselt kägarasse sõita?

Marble Madness (1991) on mäng, milles tuleb kuuli veeretada üle keeruka platvormi. Hoolimata suhteliselt varajasest ilmumisest Game Boy platvormile, näeb Marble Madness välja nagu päris ning tundub nagu päris. Mäng algab lihtsalt, kuid nõuab peagi täpsust, osavust ja kainet pead. Ehk siis, ebaõnnestumistes pole süüdistada kedagi. Iga mängija peab vaatama, milline vajalik omadus just temal mängu võitmiseks vajaka jääb.

Naljakas värk on see, et Hatris oli Pajitnovi enda vaimusünnitis. What was he thinking!?

Bill & Ted's Excellent Game Boy Adventure (1991) kaanepilt näeb väga väga kole ja vähetõotav välja, kuid osutub, et tegu on mõnusa arkaadimänguga, kus pead erinevatel levelitel korjama kraami, avama ukse ja jõudma järgmisele tasemele. Pure Fun! Leveli paroolid soovitan väga kiirelt meelde jätta ;)

Space Invaders: The Arcade Game (1994). Täiesti aus Space Invaders

Tetris 2 (1993), mmmm... veider tetris. Mängitavam kui mõned teised halvad tetrised, kuid erilist au selle karbiversiooni omamine kollektsioonile ei tee. Otseselt punkte nüüd kah maha ei võta, aga lihtsalt, mäng pole ei liha ega kala. Kindlasti, kui süveneda ja sisse elada, võib mäng lõbusaks osutuda, kuid Tetris pole mõeldud õppimiseks, vaid mängimiseks.

Asteroids (1992). Atari hiilgus portatiivsel kujul. Mäng on ilus, nauditav, juhitav ja arusaadav. Supermõnus kontseptsioon. Hõljud oma kosmoselaevaga keset efektset lendavaid taldrikuid ja asteroidipilve, mida tuleb tulistada nii kaua, kuni viimnegi asteroiditükk on hävitatud, et siis maanduda järgmises mäsus. Meeldiv teostus, ei midagi ülearust, kõik on omal kohal. Ja muidugi kaanepilt ainult kaunistab seda kõike. Ettevaatust hüperruumi kasutamisel, mugav pääsetee võib osutuda leegitsevaks põrguks!

Shanghai (1990) on mõnusalt robustne Mahjong Game Boy'l. Ees pikk rongisõit? Võta kaasa Shanghai. Lennukisse? Shanghai. Talvine liiklusummik? Samuti Shanghai. Mäng kestab, kuni kombinatisoonid otsas või aku tühi. Või siis, kuni silmad pealuust välja kargavad, sest nelja tooniga kujutatud mahjongiklotsid pole mõeldud päris igaühele lugemiseks.

Shanghai Pocket (1998) on üks Game Boy Color mängudest, mille ostmist ei saa kahetseda, kui oled mahjongisõber. Eelmist versiooni täiendab küllalt pingeline ajalimiit ja GBC kohta maitsekas värvikasutus. Mõlemat dollarit väärt mäng!